Johannes Aavik. Keeleuuenduse lõpmattu kurv

Eesti keeleteadlase Johannes Aaviku (1880–1973) keeleuuendus oli täiesti ainulaadne ettevõtmine: süsteemselt ja sihikindlalt otsis ta võimalusi, kuidas eesti keelt puhastada, korrastada, rikastada ja kaunistada. Rikas keel on „kallis varandus, mille saamiseks maksab vaeva näha ja millest vaimustet olla. Seepärast uuendagem keelt! Uuendagem kirjakeelt! Uuendagem pööraselt!“ – nii kõlas tema meeldetuletus ja üleskutse kõigile eesti keele kõnelejatele.

Näitleja, teatripedagoog ja tõlkija Anu Lamp (snd 1958) kirjutas Johannes Aaviku keeleuuendusmõtteist inspireerituna kongeniaalse ja sütitava teksti, mis sai 2006. aastal aluseks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXII lennu lavakavale „Keeleuuenduse lõpmattu kurv“.

Raamatu lõppu on lisatud valik teatritudengite stiiliharjutusena kirja pandud keeleuuenduslikku omaloomingut otsekui vastusena Aaviku 1961. aastal väljendatud mõttele: „Ja ma loodan, et tulevikus ehk leidub siiski, tõuseb mõni noor, kes hakkab mulle abiliseks ja minu tööd jätkama või vähemalt üritama ja soovitama, propagandat tegema, et rohkem läbi läheks. Seda ma loodan.“